|
Ühiskonnaõpetuse algkursus lapsevanematele
Asjad, millest koolis ei räägitud
Koolis räägitakse tänapäeval peamiselt sellest, kuidas hoiduda lastest ja suguhaigustest. Nii et kui keegi lapseootele jääb, siis niiöelda omal vastutusel. Kooliprogrammis on küll tuumafüüsika, kuid mitte õpetus lapsevanemana hakkamasaamisest. Abi saab iseenda mõistusest, sõbrannadelt, ajakirjandusest, raamatutest ja internetist. Tõsi, on ka mõningaid mõõduka tasu eest kursuseid.
Igaüks teab, et lapse sünd perre muudab naise emaks ja mehe isaks, ja mõlemad õnnelikeks inimesteks. Veidi vähem on üldarusaadav, et iga majapidamine, kus kasvab vähemalt üks laps, on kindla peale perekond kõige paremas ja väärikamas tähenduses, olgu seal siis täiskasvanute kooslus milline tahes. Sageli jäetakse kõva häälega välja ütlemata, et lapse sünd muudab ka perekonnaväliselt palju – inimene muutub paremaks, organiseeritumaks ja empaatiavõimelisemaks. Hakatakse mõistma maailma ja selle toimimist palju laiemalt, vastutustunne teise inimese ees saab uue tähenduse, kuid sageli muutub ka perekonna teenimisvõimalus ja majanduslik olukord ning eriti naiste puhul – muutub näiteks ka tööandja suhtumine, ja mitte alati positiivses suunas.
Suurim muudatus on ikkagi see maailma armsaim Imeline Uus Inimene. Selle imelise olendiga hakkamasaamine on üldiselt üsna kerge, kuid aeg-ajalt tekib täiskasvanutel rida küsimusi, millele vastuseid kas pole käepärast või on neid liiga palju ja erinevaid (näiteks õpetusi selle kohta, kas toosama Imeline Inimlaps tohib olla lutiga või lutita, leiab vähemalt mõnikümmend omavahel vastukäivat). Elame huvitaval ajal. Kuidas sellise segasevõitu olukorraga edukalt toime tulla? Rusikareeglina aitab kõigest üle hea huumorimeel ja pangejagu tervet talupojamõistust. Alustuseks on abiks ka teada veidi põhjuseid, miks asjad on vahel nii nagu nad on.
Milline õpetus praegu kehtib?
Esimest last oodates või selle kauni tõsiasjaga juba silmitsi seistes võib vahel tunduda, et oskustest napib. See on täiesti normaalne tunne, sest paljukest ikka on õppustevõimalust olnud. Eks kõheldi-kaheldi ka varasemal ajal, aga suurtes peredes ja mitme põlvkonnaga koos kasvamine andis mõningasi eelkogemusi ja alati oli keegi kõrval aiatamas. Tänapäeval on vanemad suuresti üksi, oma vanemate käest küsitakse nõu üsna harva. Liiga lihtne pole ka raamatutarkuste järgi haaramine. Kui hakata lugema kõiki soovitusi heaks lapsevanemaks olemiseks, tuleb esimese asjana vaadata, kas raamatukese ´parim enne¡ pole juhtumisi läbi saanud. Sest alates esimesest eestikeelsest lapsevanematele mõeldud raamatukesest (mis seni teadaolevalt ilmus kusagil vahemikus 1789 – 1811 ja kandis pealkirja ´Ma-rahwa Laste-Kaswatamisest¡), muutuvad ka asjatundjate soovitused – alguses iga kahekümne aasta takka ja alates eelmisest sajandist peaaegu regulaarselt iga kümne aasta järel. Need tõed, mille taustal tänased lapsevanemad üles kasvatati, ei kehti tänaseks enam ammu. Õnneks ei tule raamatute järgi laste mähkimine-toitmine-kasvatamine niikuinii enamikel praktilise tegevuse käigus välja ja usaldatakse rohkem oma vaistu. Lõpuks selgubki, et lastekasvatuse alaste nõuannetega on umbes samamoodi nagu dieedisoovitustega – osad neist on reklaamtekstid, mis toodetud suurettevõtjate poolt (näiteks jutt, et marlimähkmega minevat pepu hauduma ja poest ostetud kiletatud mähkmega mitte, kehtib küll, ainult et enamasti täpselt vastupidises versioonis), teine osa võimatu järele teha (sest pole olemas ideaalset lapsevanemat) ja kolmas osa ´vananeb¡ kiiresti (näiteks jõudis isegi suur klassik Benjamin Spock ise oma kunagi kuldsetena tundunud õpetused ümber kirjutada). Sellisel tohuvapohul on rida põhjuseid, lisaks nõuannete ja reklaamimaailma segunemisele ka tõsiasi, et me ei tea täpselt, millises maailmas meie laps elama hakkab ja milliste elu nõudmistega peab ta täiskasvanuna rinda pistma. Nii et abiks ikka peamiselt omaenda terve ja armastav mõistus!
Tere tulemast õnneliku vähemuse hulka!
Laste saamisega on sõltumata mistahes poliitikatest säilinud see kõige olulisem – lapsed teevad oma vanemad õnnelikeks! Nagu mistahes muu asjaga siin elus, tuleb ka laste kasvatamisel ette igasuguseid raskusi, kuid kokkuvõttes on sügavat rõõmutunnet ikkagi rohkem kui magamata öödest tingitud peavalusid (ja magamata võib olla ka muudel põhjustel) või teismelisega vaidlemistest tingitud frustratsiooni (ning närvi ajab ka tulutu vaidlus teise täiskasvanuga). Tite kõrval õnneuimas olles tundubki, et terve maailm on laste päralt! Arvud räägivad paraku kurvemat keelt. Lastega pered, sinna hulka arvestatuna ka märksa vanemate lastega perekonnad, moodustavad üha kahaneva vähemuse. Mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas. Järsult tõuseb üheinimeseliste leibkondade hulk, aga ka perede arv, mille moodustavad kaks täiskasvanud inimest. Ligi poole võrra vähenenud sündivus ka praeguse ´beebibuumi¡ aegses Eestis (15000 sündi põlvkond varasema 25000 sünni asemel aastas) tähendab seda, et lastega pered muutuvad üha haruldasemateks. 1-2-liikmeliste perede kasvutendentsi on võimalik jälgida ka kogu aeg väiksemateks muutuvatest toidupakenditest igas supermarketis, aga ka poliitiliste otsustest, mis kipuvad üha enam arvestama enamuse ehk siis lastetute perede ootusi. Näiteks on pealinnas olemas regulatsioon, mitu parkimiskohta peab iga korteri kohta rajatud olema, puudub aga sarnane regulatsioon lasteaiakohtade rajamise osas. Kärmelt tehti soodustus pensionäridele Tallinna maamaksu tõusu leevendamiseks, kuid samasugune soodustus jäeti tegemata lastega peredele – kuigi ka nendes peredes on lisaruumi vajadus käimas käsikäes väiksemate sissetulekutega. ´Tüütust vähemusest¡ annavad märku ka võitlused lasteaedade naabrusesse rajamise vastu ja sildid poeustel: käruga siia mitte siseneda. Tallinnas on lastega perede osakaal kõikidest leibkondadest alla viiendiku.
Kuna lastega peresid on üha vähem, siis kipub ununema ka mitmel mandril tuntud vanasõna: On vaja tervet küla, et kasvatada üles üksainus laps. Kogukondlik toetus ei tundu enam enesestmõistetavana ja tihtipeale avastab sünnitusmajast koju jõudnud ema, et ta on valdava osa päevast oma korteris koos titaga üksinda. Lisaks sellele, et lastega pered on inimkonna ajateljel ilmselt suurimas ühiskondlikus vähemuses, pole lapsevanemad ka kunagi varem nii üksinda olnud oma muredes ja rõõmudes. Ainus soovitus, mida ehk oskaksin anda, on rohkem abi küsida ja rohkem abi vastu võtta – sest see on tegelikult alati nii olnud. Nüüd valminud esimesed pikaajalised uuringud näitavad, et laste varajane kokkupuude mitme täiskasvanuga on nende arengule pigem toeks kui kahjuks. Ning selleks, et demokraatlikus riigis ei saakski lapsevanematest tähelepandamatut vähemust, tasub olla demokraatliku riigi väärikas kodanik – käia valimas ja olla ühiskondlikult aktiivsem.
Uue aja nähud
Vanasti oli lapse sünd perekonnas lisaks rõõmule ka lisandunud töökätepaariks ja vanaduspõlve kindlustajaks. Kui aastatuhandeid on lapse sünd perekonda seetõttu tähendanud sotsiaalse positsiooni tõusu, siis alles hiljuti toimunud muudatus on traditsioonilise olukorra pea peale pööranud. Lapsi saadakse nüüd puhtalt rõõmust ja sellepärast, et lastega koos on tore aega veeta (ja tõesti on!). Lapsed on pensionisambad endiselt, aga riikliku pensionikassa tulevikus täitjate tähenduses, mitte enam perekondlikult. Kindlasti oli lastest palju rõõmu ka vanasti, aga lisaks sellele oli lastest ka sotsiaalset ja majanduslikku kasu. Piltlikult öeldes pidi lastetu üksik inimene juba varakult valmis vaatama, mille sugulase pere juurde ennast hallipäisena elama sokutada, sest vastasel korral olnuks toimtuleku tagamine enam kui keeruline. Just laste sünd ja suureks kasvamine tagas, et keegi ikka vanaduspäevil ülalpidamist pakub, samas oli vanem rahvas abis lapselaste kasvatamisel.
Kõik muutus, kui Saksamaa esimene riigikantsler, Euroopa üks läbi aegade tuntumaid poliitikuid Otto von Bismarck otsustas tõhusamalt võidelda sotsialismiideede levimise vastu. Bismarc seadis populismile vastu astumiseks sisse linnade tööinimest rahustavad sotsiaalsed garantiid ning alustas vanaduspensionite väljamaksmist. Nii juhtuski, et varasema laste toetuse asendas nüüdsest hoopis töökohast ja palgast sõltuv vanaduspõlve kindlustatus. Üsna ruttu sai selgeks, et laste tegemine polegi enam nii tulus kui enne. Muide, Eesti on üks väheseid riike, kus on veel säilinud seadusest tulenev nõue, et täiskasvanud laste kohuseks on oma vanemate toetamine – mujal sellist majanduslikku topeltkoormat lastele ei panda. Igatahes muutis Bismarcki iseenesest väga positiivne ja õiglane pensionitesüsteemi sisseseadmine järk-järgult laste ja lastega perede positsiooni ühiskonnas: suurem laste arv tähendas ju eriti naistele väiksemat võimalust palgatulu teenimiseks ning vastavalt kujunes ka lastega perede majanduslik kindlustatud pensionipõlves hapramaks, kui näiteks lastetutel naistel. Tänases Eestis on see eriti hästi jälgitav – laps, eriti alates pere kolmandast lapsest, ongi perekonna suurim vaesusriski tegur. Paralleelselt selle tendentsiga on toimunud teine suundumus, mille nimeks on töö- ja pereelu ühitamine. Sündivus on suurem ja emade rahulolu eluga kõrgem nendes riikides, kus on paremini võimalik laste sündi ja töötamise jätkamist ühitada. Nimetagem seda siis naiseliku tarkuse võidukäiguks Bismarci reformide kiuste – või võibolla isegi tänu neile! Nii ongi kõikide muudatuste kiuste kõik ikka vanamoodi – kui varem viis ema hälli heinamaale, siis nüüd seisab lapsevanker arvutilaua kõrval.
Kokkuvõtteks näemegi, et vaatamata tormilistele muudatustele kogu ühiskonnas on laste kasvatamine ikka sama muutumatult püsinud kui nende tegemise viiski. Iidsed rahvatarkused ja lapsevanemlik eluterve vaist kehtivad vahepealsete moevoolude raugedes ikka sama kindlalt: lapse koht on süles, head lapsed kasvavad vitsata ja endiselt on vaja tervet külatäit rahvast, et lapsest tubli suur inimene kasvaks.
Liisa Pakosta
 Ole esimene, kes seda artiklit kommenteerib.
|
